Raamatuarvustus

Mõte raamat läbi lugeda ja sellest arvustus kirjutada tekkis mul kohe pärast sellise info saamist. Kuna mulle põhimõtteliselt aimekirjandust lugeda ei meeldi, tahan öelda tohutult tänu, et sain valida ilukirjanduse. Minu valik langes sel juhul Corey Doctorowi teosele "Little Brother". Lugesin seda raamatut juba märtsis, kuid olen valmis alles nüüd arvustust kirjutama.

Selles raamatus on palju punkte, mis mind mingil hetkel pähe ajasid ja inimese jaoks, kes ei tunne kogu IT-valdkonna terminoloogiat, pidin dešifreerimiseks kasutama Google'i. Sellest võin järeldada, et autor on teemaga hästi kursis ja saame teada palju huvitavat programmeerimise, krüptimise, interneti turvalisuse ja muude tehnoloogiliste küsimuste kohta.

Tundsin, et süžee oli liiga pikk. Liiga pikk algus ja üsna dünaamiline lõpp. Päris raske oli lugeda kuni raamatu keskpaigani. Vahel pidasin peategelast pisut rumalaks, mis ajas mind segadusse. Tundub, et peab end arvutigeeniuseks, kuid päriselus olid mõned tema otsused ja teod ebaloogilised. Raamatu "kurikaelad" tundusid tugevalt liialdatud. On selge, et seda tehakse suure tõenäosusega meelega, kuid mulle tundub, et nende hullemaks muutmine oli ebareaalne. 

Kui pöörduda tagasi teose kui terviku juurde, siis tõstatatakse palju sotsiaalseid probleeme, nagu sõnavabadus, õigus privaatsusele, rassismiprobleem ja avaliku arvamusega manipuleerimine. Need teemad on praegu väga aktuaalsed (novell on kirjutatud 2008. aastal). Seda kinnitavad sellised juhtumid nagu 2018. aasta Cambridge Analytica skandaal, kus enam kui 50 miljoni Facebooki kasutaja andmeid koguti ebaseaduslikult ja kasutati isikupärastatud poliitiliste reklaamikampaaniate loomiseks. Diskrimineerimisprobleeme tõstatatakse samuti väga aktiivselt kõikjal: uudistes, spordis, muusikas, igapäevaelus jne. 

Nendele probleemidele, mida ma varem mainisin, püüab autor näidata ka lahendusi. Peategelane Markus ja tema sõprade meeskond kasutavad oma privaatsuse ja vabaduste kaitsmiseks krüptimist, anonüümseid puhverservereid, blokeerimistehnikaid ja muid tööriistu. Lisaks kasutab Markus ja tema meeskond internetti ja sotsiaalmeediat ka kodanikuühiskonna mobiliseerimiseks ning avalikkuse tähelepanu juhtimiseks õiguste ja vabaduste rikkumise probleemidele internetis.

Mulle tundus raamatus ka üks hetk väga kummaline, kui tüübid oma telefonis olevatest koodidest pildistasid ja pärast oma süsteemi sisestamist need kustutasid, et kaitsta end võimaliku jälitamise eest. Kuna peategelast ja tema sõpru jälgiti, oli fotode kustutamine minu jaoks kõige absurdsem hetk. Tegelikkuses poleks see lähenemine ohutu, kuna fotosid saab taastada erinevate andmete taastamise tööriistade abil. Seda võib tuua ka näitena tegelaste "rumalusest". Kui Markus ja tema sõbrad tõesti tahtsid olla turvalised, võiksid nad spetsiaalse turvalise kustutamise tarkvara abil oma telefonist koodide fotod kustutada või telefonid hävitada, et vältida andmete taastamist.

Novellist võib pikalt palju kirjutada, aga mulle tundub, et minu arvustus osutus igatahes liiga pikaks, aga see on minu arvamus ja nägemus. Kokkuvõttes on "Little Brother" kaasahaarav ja sisukas raamat tehnoloogiast, vabadusest ja võitlusest tõe eest. Soovitan nii tehnika- ja küberturvalisuse huvilistele kui ka neile, kes otsivad põnevat ja vaimukat novelli.